Fletina -- Environments & Mechanisms (2025

Mahorka/Archive

• Conceptual 
• Avant-electronica 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Experimental electronica 
• Sound art 
• Post-minimalism 

Masinad keskkonnas. Erinevad masinad erinevates keskkondades. Üks masin ühes keskkonnas korraga. Printer, elektriahi, pesumasin ning lift. Mis häält teevad meie motoriseeritud abilised-sõbrad? Sumisevad masinlikult, kordavad iseennast masinlikult seni kuni nad välja lülitatakse ning järgmise korra ootele pannakse. Sellest tulenevalt muusikalist külge käsitledes on raske vahet teha, kas see seisund on muusikaliselt "elus" või "surnud". Äkki need, mis näivad surnud olevat, manavad just mehhanitsistlikke (kandilisi, robustseid, jäiku) karakteristikuid kasutades esile "kurje" loitse. Muidugi võiks selle teose asemel kuulata autentselt kõlavat printerit tagaruumis või elektriahju köögis, ent ökonoomiliselt on seda albumina mõttekam kuulata. Ma eeldan, et Šoti helikunstniku keskkonnad masinate ümber on isoleeritud, vältimaks kõrvalise müra sattumist ruumi ning seeläbi ka kontseptsiooni tingimuste rohkemal või vähemal määral määndumist. Oluliseks mängumuutvaks aspektiks kahtlemata on ka vahendaja(d) -- (kontakt) mikrofon(id) ning viis, kuidas nad on ruumi asetatud; samuti helikaardi võimekusest salvestatavat signaali konverteerida ja talletada. Ühesõnaga, selle taiese puhul - tulenevalt eeltingimustest - on kogemus singulaarne. Kuulates lugu "Backroom / Printer" tuleb möönda, et heli fenomenid võivad vastata erinevatele esindajatele. Kui peaks seda kompositsiooni kirjeldama eelnevalt pealkirja nägemata, siis võiksin arvata, et kusagil industriaalses keskkonnas - kus masinad on käiama jäetud - siristavad väliskeskkonnast ruumidesse sisse tunginud putukad-mutukad -- elektripingest ja selle muutumisest tulenev efekt meenutab ritsikate sirinat. Heli (laine) on füüsiline fenomen, sellel on erinevaid, kuigi mitte lõpmata palju avaldumisvorme. Kasutasin taiese kirjeldamiseks muuseas silte "eksperimentaalelektroonika", "avangardelektroonika", "postminimalism". Teisalt kuulates (kord tahtlikult, kord tahtmatult), kuidas kodune pesumasin pesutsükli viimases veerandis pöörded üles võtab ning külgsuunaliselt raputab, siis mul ei ole tarvidust seda sildistada. Masin on mitmes järgus eelprogrammeeritud (või programmeeritav), toites tööprotsessis konkreetseid helisid. Inimese sisenemisel siseneb ka kontseptuaalsus -- tehakse teadlikke valikuid. Kuigi see ei ole improviseeritud muusika - selles on vähe stiihiat - on nende lugude aluseks olevate väheste eelduste kordustele allutamine omamoodi transi väljundiks. Nii et -- päeva lõpus tänage masinaid abi ja tehtud töö eest. Masinad undavad ja sunisevad teile tänulikult vastu. 8.5 (8.0-9.0)

Idmonster -- Pleasures Of Life (2003)

 

Red Antenna 

• Indietronica 
• Musique concrète 
• Avant-pop 
• Post-pop 
• Glitchtronica 
• Experimental pop 
• Plinkerpop 
• Experimental electronica 
• Nu jazz 
• IDM 

Red Antenna-nimelise netiplaadifirma looming ei ole paraku sattunud Recent Music Heroes'i natuke rohkem kui neljateistkümne tuhande postituse sekka. Seda viga tuleb järgnevatel aegadel parandada, kuivõrd tegu on igati kiiduväärt muusikaga. Näituseks Idmonster'i 4-looline taies, mis pärineb sellest ajast, kui innovaatilisele indimuusikale anti peamiselt Saksamaal uus lüke. Muusika, mida vahetevahel kirjeldati inimnäolise elektroonikana, mis püüdis balanseerida tuttavliku ja eksperimentaalse vahepeal -- ammutada popmuusikast parimat, või siis ise luua seda parimal viisil. Eks seesugused projektid nagu Tarwater, To Rococo Rot, Mina, Lali Puna, The Notwist, Kreidler, Pluramon (Briti analoogidest lisaksin ansamblid Piano Magic, Hood, Moonshake) ammutasid ühelt poolt nii Briti intellektuaaltehnost (Autechre, Aphex Twin) kui ka kingapõrnitsemise käilakujudest (My Bloody Valentine, Slowdive, Seefeel) -- kes tõele au andes olid ka kõige loovamad; loomulikult ka krautroki kuulsusrikas ajalugu: eelkõige motoorsed kordused ja rütmid, mis andsid järgnevate kümnendite biitidele hüpnootilise väljundi. Idmonster'i muusikas on rõhuasetused sarnased -- ühelt poolt popilik tunnetus, kompositsioonide loomine heas usus, ent teisalt muudab muusika intellektuaalseks just tekstuuride arendamine, millest kostuv austusavaldus veelgi kaugemale -- Pierre Schaeffer'i ning Pierre Henry suunas. Siit kostub isegi uusjätsu ("Insect Lover") -- ent vati sisse uppuva banaalsuse vältimiseks keskendutakse struktuuri nurgelisuse alalhoidmisele ning arendamisele. Samas nimiloos laulmine muutub liiga suhkruseks, mille tasakaalustamiseks jääb teisi helisid vajaka. Selline klišee ei iseloomusta ainult Idmonster'it. Tuleb tuttav ette. Neid elurõõme võib määratleda märksa lihtsamast perspektiivist -- vaadata lihtsalt keskmest välja vajunud intellektuaaltantsumuusikana, mis evib tavapäratuid helikombinatsioone ja -tekstuure. 8.0 (7.0-8.5)

Swamp Donkey -- Paracusias (2024)

Rodent Tapes

• Post-rock 
• Ambient 
• Art rock 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Radiophonic art 
• Modern classical

Käesolev album on helirännak, mis võtab kuulaja kaasa postroki ühelt poolt tuttavatesse, ent teisalt ka ootamatutesse vetesse. Kui tavapäraselt iseloomustavad žanrit ambitsioonikad, pikaldaselt paisuvad kitarrisaundid, mis reeglina kulmineeruvad crescendo'ga, siis siin tundub autor sellest meelega distantseeruvat. Kuueloolise helimaailma eelduseks on kitarri võimaluste piirideta kasutamine, ent vältides postrokile omast pompöössust, samas lõikamata nabanööri täiesti läbi mängu huvides. Kitarrihelid on kontrollitud, luues unikaalse atmosfääri, mis on korraga tuttavlikud ja ebatavalised. Tekib tunne, justkui helid tuleksid ja kaoksid samaaegselt, luues hetkelisuse ja kaduvuse illusiooni -- olles kõige selle man vägagi sugereeriv. Pealkiri osutab kuulmishallutsinatsioonile: subjekt tajub (fantoom)helisid, milledel puudub füüsiline impulss. Helide fragmentaarsuses ja ootamatutes nihetes väljendub mänguline ja sürreaalne iseloom. Kuigi eemaldudes traditsioonilise loo ülesehitusest moodustab teos ikkagi järjepideva narratiivi: muljete ja emotsioonide virvarri esile kutsuv helide sisse- ja välja voolamine tõstatab tundmuse, et mis tuleb pärast. See pidev muutumine ja tabamatu olemus annavad albumile müstilise ning isegi filosoofilise mõõtme. Paar lugu kõlavad raadiokuuldemänguna. Need on kiiksuga lavastused, kus helid etendavad peategelasi ning kuulaja tähelepanu on alistatud (ent mitte kujutlusvõimet -- seda toidetakse tõhusalt). Need, kes on juba tuttavad plaadifirma Rodent Tapes'i all üllitatud varasema loominguga (artistid Gypsy, Arzathon, Dreamtime Troubadours jt), need juba oskavad oodata tervitatavat ebakonventsionaalsust. On võimalik, et kõigi nende projektide (ning sadade albumite) taga on üks ja seesama isik. 8.5 (8.0-9.0)

Rani Jambak -- Vibra Genetika (2025)

Yes No Wave/Bandcamp 

• Ethnotronica 
• Musique concrète 
• Found sound 
• Electronic music 
• World music 
• Organic electronica 
• Sound poetry 
• Breakbeat 
• Field recording 
• Experimental electronica 
• Fourth World
• Experimental techno 
• Jungle

Indoneesiast pärit 7-loolisel on kuulda eeskujulikku etno(elektro)muusikat. Eeskujuliku all mõtlen kõike muud kui heakskiidetud standardite järgi produtseeritud steriilset toodet. See ei ole kalkuleeritud toode, mis püüab pugeda keskmisele kuulajale (higise ihu vahele), kes sageli on muusikakauge ning kuulab raadiot pelgalt fooniks. Auhinnatud indoneeslanna muusika on tunnetuslikult ilmselt sama kaugel orbiidil kui keskmine New York'i elanik sügaval Amazonas'e vihmametsas elavast pärismaalasest (või vastupidi). Minangkabau rahvusest Rani Jambak'i muusikas on perifeeriad kenasti välja arendatud, tasakaalustades üksteist ning seeläbi albumi tervikpilti dünaamiliselt ülal hoides. Sellel albumil on feministlik alatoon, mis räägib naise muutumisest sotsiaalsete rollide kandmisel. Tema kui naise rännakut mõjutab seotus päritolu, esivanemate ning loodusega. See on eluterve migratsioon, mis on osa tema etnose identiteedist. Liikumise ja muutumisega seoses ei ole võimalik astuda ühte ja samasse džunglisse kaks korda. Muusika on siin eneseteadlik, pretendeerides nõudliku kuulaja tähelepanule. Ühelt poolt elektroonilise vaabaga (ultra)moodsad rütmid, mis on täpsed ja intensiivsed, teisalt selle ümber mäslevad või rütmidesse sisse sulandunud elektroonilised efektid -- mis loovad leitsakulise fooni Rani Jambak'i laulule. Lisaks autori laulmisele ja häälutamisele jahutavad eelpooltoodud rütmidest tulenevat ülesköetust loodushelid ning tuulekellad ja gongid, tekitades aeg-ajalt tunde jalgupidi kasteheinas või jõesängis seismisest. Või tunned kõditavat jahedustunnet, vaadates ülalt alla heinamaale, nähes seda tugevas tuules lainetamas. Ühest loost kostub väga laia tõmbega mängitud kidrariff, mis samas (kontekstuaalselt) ei tundu ei kitš ega ülepingutatud. Kuigi see ei ole (klassikaline) New Age-muusika, võiks seda pidada kaasaegseks New Age-muusikaks. Väga eeskujulik -- nagu juba eelpool mainitud. 9.0 (8.5-9.5)

Muzak -- Emulsió (2007)

Trastienda 

 

• Post-rock 
• Emo 
• Alternative rock 
• Yacht rock 
• Psychedelic 
• Screamo
• Fusion 
• Jazz rock 
• Art rock

Iseenesest on ju julge valik võtta bändi nimeks Muzak, kuna nii mõnedki on nimetanud postrokk-muusikat normcore'ks: seeläbi osutused stagneerumisele ning ideede vaesusele ei tee ju muusikutele (ja laiemalt kunstnikele) au. Kas käesolev 7-looline tõepoolest on tapeedimuusika, on vaieldav. Tegelikult ei tahakski seesugustesse arutlustesse laskuda, kuna näiteks kommertsmuusika on paratamatult industrialiseerunud, mistõttu albumite regulaarne väljalaskmine on peamine osa muusikute ellujäämisstrateegiast. Teisalt palju artist ikka suudab seda maailma rabada uute ideede ja kompromissitusega. Teisalt kindel on, et Maslow püramiidi olulisemad tingimused-vajadused vajavad rahuldamist. Eks elu tundubki ebaõiglasena ning paljud inimesed ümberringi tüütavad kõiksugu jamaga (ei väidaks, et inimene ilmtingimata peab olema sotsiaalne olend). Muusika kommertsialiseerumisega külgnevalt tekkis alternatiivina veebimuusika, mida lõid isikud, kes sissetuleku hankisid reeglina teistelt aladelt. Kas sellised eeldused lõid eluterve distantsi, et jõuda värskete ideedeni, on omaette teema. Kindel on, et turukonjuktuuri ning fännide arvamusega ei pidanud küll arvestama. Muzak'i muusikas on huvitavaid momente -- kidrapõhise struktuuri taamal üürgavad sageli puhkpillid. Kõige intrigeerivam kompositsioon kahtlemata on "Mediterraneo-Necios-BSO" -- 14-minutiline bastard, mis algab pastelsete kidraprogressioonidega, mida oleks kohane saade Vahemerel paadiga paarutamisel; ent mis areneb meeleheitlikuks karjumiseks, mis omakorda märkamatult omandab vabajätsu nurgelised tiivad mingist hetkest. Ent lõppude lõpuks ots ja lõpp ühtivad -- puhkpillid omandavad tüüne kerguse. Aga mäslemist ning tolmu üleskeerutamist on ka teistes lugudes. Isegi lõbusad meloodiad marsirütmide saatel loovad meeleolu. Iseasi, kuivõrd mõjusaks ja raputavaks üks või teine või kümnes kuulaja seda peab. 7.5 (7.0-8.5)

Herzog -- Ocean! Be Our Blanket (2007)

12rec/Bandcamp

• Folktronica 
• Post-folk 
• Experimental rock 
• Plinkerpop 
• Electronic 
• Ambient rock 
• Post-rock 
• Ambient

Netiplaadifirmade all on üllitatud väga erinevat muusikat; nende hulgas oli ka selliseid, mis orienteerusid üksnes folk- ja inditroonilise muusika üllitamisele. Konkreetsemalt Aerotone, Poni Republic ning No Source. Osaliselt kuulusid sinna ka Resting Bell ning 12rec, millede all on muusikat välja andnud inglismann William Bawden (WB) ehk Herzog. Käesolev 8-looline on pühendatud merele, mida igapäevaselt tohutult saastatakse, ennekõike plastikuga. Loodushoiu järgmine tasand võiks alata plastiku piiramisest -- tarbijad võiksid loobuda plastikust ning tootjad keskenduda üksnes klaaspudelisse villimisele. Lisaks kõigele on PVA esimese kategooria kartsinogeen, millest loobumine vähendaks mitmikkoormust tervishoiule. Arusaadav, et kõikjal ei saa sellest loobuda ning sellest distantseerumine saab toimuda järk-järgult, ent seda tuleks kohe tegema hakata. Nagu pealkiri osutab -- ja et ei osutaks vääriti, et maailmameri muutuks plastmasstekiks! Muusikaliselt on WB'i muusika orgaaniline ja pehme -- ämbientne, ent kitarride (risust) ja elektroonika kombinatsioonist kumab läbi tung liikuda millelegi tumedamale ning piiritletamatule. Kuigi ta väidab, et ta ei ole katedraal (täpsemalt ühe loo pealkiri on selline), siis valguse ning varjude mäng on siin kahtlemata eepilist mõõdet omav. Samuti see osutab heli laiekraanformaadile, mis keerukate pisidetailide ja efektide olemasolul omandab ankurdatuse -- seeläbi võimaldades piiritletust ning sügavust. Mikroskoopiline tasand ilmutab end tohututes veeväljades, mis mahendab inimlooma ulmi ning täitumata unistusi. 8.0 (7.5-9.0)

EugeneKha -- Face In Crowd (2008)

Microbit

• Nu jazz 
• Breaks 
• Electronic music 
• New Age 
• Hip-hop 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Ambient jazz

Jevgeni Haritonov'i varasemaid taieseid kuulates on jäänud temast mulje kui New Age-muusika armastajast. Eks siingi on seda juustust tulevikuihalust (või minevikuihalust?) tunda, kuigi teisalt murrab modernne jäts sisse. Ühelt poolt taotlus moodsate rütmide loomeks, ent enamasti jäävad need suht kulunuks ja mittemidagiütlevaks. Ei saada siin ilma tõsiste maitsevääratusteta -- loo "Morning Dance" tuumaks olevad kidraarpedžod on liig mis liig. Helikeelde teisendatud tilgastunud (kohvi)piim, mis lihtsalt ajab südame pahaks! Esmapilgul hüva lugu on "White Raven In Town Of Bells", mille sämpledeelne kalle justkui tõstaks rütmid tavapärasusest veidi kõrgemale. Esimesel kuulamisel tõstis, järgmistel kuulamiskordadel paraku mitte. Muidu 7-looline üllitis algab intrigeerivate helidega, aga see on siiski petlik -- paljudes lugudes on introd paljulubavad, ent jäävad lõpuni viimata, andes järele halvale maitsele. Sitaks maitseks või esteetiliseks kombelõtvuseks on siin liftimuusikaks alandumine -- ei eeldagi artistilt erilist musikaalsust, ent ei ole mõtet kuulajat triviaalsuste ning mõttelaiskusega väsitada. See, et aeg-ajalt segatakse miksi sisse konkreethelide loomise tehnikat ning räpielemente, muudab asja pigem grotesksemaks. Erandiks on "Hutch", mille teravus ja teravmeelsus kannavad lõpuni. 5.0 (3.0-7.5)

Cisfinitum -- Malgyl (2005)

Entity/Bandcamp

• Post-industrial 
• Drone 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Experimentalism 
• Dark ambient 
• Ambient drone 
• Micronoise

Eks me kõik omaarust teame, ometi sealsamas otsime ja püüame aru saada. See 8-looline taies võib ju kõlada monokroomselt kõlava kinnisideena, mis kas sobib kuulaja intellektiga või ei tee seda mitte. Kuu aega vähem kui 20 aasta eest üllitatud teos pakub kauneid hetki, mis osutavad sellele, et kogusumma on siin suurem algosakeste summast. Tõeline meistriteos on kuues lugu, milles kummitama pandud inimhääled resoneeruvad droonide ja kohati kõmisevate bassidega. Sügav, unistuslik, igati meeltesse sööbiv. Teisalt ei tohi ära unustada, et albumi pealkirja kolmest esimesest tähest moodustuv eesliide osutab pahaloomulisele-pahaendelisele. Ka unenäod võivad olla tõeliselt luupainajalikud. Justnimelt albumi tugevuseks oleva unenäolise lopsakuse taamal vihjatakse millelegi kurjemale -- siinkirjutaja lemmikkanaliks on viimase pooleteise aasta jooksul kujunenud ID-kanal ning Duo 5 tõsielul põhinevad krimisarjad, mis paljastavad USA juhtumite näitel inimeste varjatuid ning kurje impulsse, viies võigaste kuritegudeni. Nagu üks blogija tabavalt märkis, et põrgu eesmärgiks ei ole patuste hingede kogumine ja karistamine, vaid Kurat ise putkas inimeste eest sinna. Minu koljus see asi sünkab ja funkab -- ning mitte vähe! 8.5 (8.0-9.5)

Disorder of the Sleep - Questions to the Central Brain (2025)

Enoughrecords

• Psycho-acoustic 
• Deconstructed music 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Ritual ambient 
• Post-dubstep 
• Experimentalism

Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i alt välja lastud 16-looline ei tundugi väga pikk (mistahes tüüpi muusika albumi kohta võiks ju seda eeldada!), mistõttu võib järeldada, et tulemus on varieeruv, lõpule viidud ning meeldejääv. Tõepoolest, tegu on industriaalmuusikaga - või siis selle järelmiga -, aga selle pehmema variandiga. Tõsi, kirjeldus "pehme" on suhteline, kuna siin toimub seesugune katsetuslik risttolmlemine et anna olla! Teisalt helifoon on valdavalt suhteliselt pehme ning mahlane -- vastandina tolmunud pindadele, kõledale betoonile, metalli kolksumisele. Eks kõike sedagi ole siin, aga kõik see ainult osaliselt turritab välja lopsakamast helinarratiivist. Muidugi on sellel ka tektoonilisi basse ning hulpivaid dubstep'i madalsagedusi. Sellele vastukaaluks mängitakse aeg-ajalt vaiksemate momentidega keskse loo "Form Currents" esimeses kolmandikus). See ei tähenda mitte vaikuse esitlemist, vaid abstraktsiooni rõhutamist ehk kõik heliosised on tähtsad. Abstraheerides millestki saad sellest midagi. Seda võib mõista ka kontakti hajumisese või kommunikatsioonirikkena. Ega loojad trotslikult ei vastandugi popmuusikale -- pigem selle tavapärasele tööstuslikule lähenemisviisile (väheke paradoksaalne on, et industriaalmuusika algne määratlemine tulenes konveiermeetodil loomise-väljaandmise põhimõttest). Pöörane hullus saab olla manipulatiivne - olles oskuslikult kavandatud ja meisterlikult ellu viidud -, mis võimaldab hoida uudishimu, dünaamikat ning pinget ülal. Siin on see igati õnnestunud. 8.5 (8.0-9.0)

Sascha Müller -- Groove Machine Operator (2008)

Proc-records

• Tekno 
• Minimal techno 
• Club dance 
• Hardcore techno 
• Acid techno 
• Experimental techno

Teeneka Saksa produtsendi - olles olnud aktiivne ligi kolm aastakümmet - kahelooline taies peegeldab kõvatuuma tehno/tekno võlu ja valu. Ühelt poolt on tegu üsna maitsetu muusikaga, mis sageli sumpab halva maitse piiri(ala)l -- muusika, mis valjusele ja pealetükkivusele vaatamata ei suuda õhku tõusta, kuna madalad esteetilised kvaliteedid ning piinlikust tekitavad žestid kisuvad lendu ülemistelt trajektooridelt porri. Potentsiaalsed eeldused kõrgeks lennuks hävitatakse ühelt poolt vastandlike impulsside rakendamise ning teisalt liigse helilastiga. Rumalaks muutub asi nimelt seetõttu, et kupatust püütakse kompenseerida liigse energia ja valjusega, mis asjale veelgi groteskset raskust lisab. Jah see kirjeldus läheneb sellele, mida kunagi tunti saksa träänsina. Nii et lugu "Operator" on klišeede kildudest kokku vajutatud -- rohmaka tümakaga vajutatakse valjult ja tuimalt; seevastu nimilugu leiab sellest väljupääsu -- rohmakas tümm jääb kostma, ent lame rütm eraldatakse pompööössetest žestidest, suunates selle minimalismi isolaatorisse, andes asjale isegi hüpnootilise mõõtme. Rütmi varieerib paralleelselt kulgev oma kuju muutev elektrooniline undamine. Lõppkokkuvõttes läheneb tulemus minimalistlikule eksperimentaaltehnole. Kasutatavate instrumentide hea nimi saab selle looga päästetud. 7.0 (6.0-8.0)

Eternal Slavery And Damnation Vs. Kenji Siratori -- ESDvsKS (2009)

Love Torture

• Experimentalism 
• Spoken word 
• Harsh noise 
• Sound poetry 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Musique concrète

See 6-looline album algab elektrooniliste helide rünnakuga, mis matkib kugistamisest tingitud hirmu ja paanikat. Kujutagem ette inimest, kes maona kugistab endast palju suuremat saaki. See on tabav sissejuhatus, andes koheselt tunde läbimist ootavatest eksperimentaalhelilabürintidest, mille olemust tuleb nii mõtestada kui ka emotiivses plaanis sobivaks kohandada. Tuleb saada jalg selle fenomeni ukse vahele. Ruttu fookus nihkub häälutustele, mida Kenji Siratori jaapani (pudi)keeles väljendab nii eksalteeritult kui ka meeltesegadusseisundis olevana. Nii üht kui teist pidi -- selgust destilleeritakse eelnevast kaosest, ning vastupidi. Foneetiliste elementidega teostatakse loomupärase musikaalsuse ja emotsionaalse resonantsi uurimist. Kuna esitus on reeglina kirglik ja ülev, siis võib intuitiivselt tajuda keele enda rütmi, tonaalsust, tämbrit, mis annavad keelele palju laiema tähenduse -- ulatudes pelgast semantilisest tähendusest kaugemale. Teisalt ikkagi ei saa muusikalist tausta foneetilise osa võimestamisel alahinnata. Poole tunni pikkust üllitist palistavad elektroonilise muusika robustsed kordused. Need ei ole lihvitud rütmid ega meloodiad, vaid pigem karmid, vaat et luulised elektroonilised tekstuurid, mis tunduvad olevat (ning teisalt ka olemata) integreeritud heliluulesse. Need toimivad toore, kohati häiriva vastujõuna inimhäälele, luues helidünaamilist ja tundmusi õhutavat pinget. Üldine esteetika on ju hõre ja viljatu, kus igale helile on jäetud ruumi resoneeruda avaras, avatud heliruumis. See spartalik lähenemine võimaldab üksikutel elementidel -- vigastel helidel, ülevatel vokaalidel ja toorel elektroonikal -- laieneda, hingata ning täielikult mõjustada. Ruum on selleks, et seda hõivata. Kokkuvõtvalt on see on puhta hääle ja heli jõud, näidates, kuidas tähendust ja emotsiooni saab luua foneetiliste elementide manipuleerimisega. 8.0 (7.5-8.5)

Potenciómetro -- Crema (2025)

Pueblo Nuevo

• Acid house 
• Acid techno 
• Rave 
• Alternative dance 
• Acid electro 
• Deep house 
• Electronic music 
• Tekno
• Breakcore

Kaks aastakümmet maailma teeninud - tean jah, et kõlab paganama pateetiliselt - Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo all välja antud 19-looline ning 101 minutini küündiv taies lisaks formaadile ei kõla ka sisuliselt stuudioalbumina, vaid pigem kui mingi vana happetehno/happehauss-legendi järelpeo DJ-mänguplaanina, ulatudes varahommikusse välja. Siin on seda vana vaibi esitlust, alates psühhedeeliast ja süvahõllandustest suht suva lausvaibakloppimiseni välja. See on ka peolviibija meeleolu presenteerimine, ulatudes eufooriast väsimuse ja masenduseni välja -- et siis end kogununa taas tõusulaines lõpetada. Üksnes "Dancer Roadie" kõlab kaasaegse dekonstrueeritud tantsulegona. Sellega külgnevalt tõstatub küsimus muusika vastuvõtmisest - kas me tajume sellises meeleseisundis ja olukorras muusikat adekvaatselt? Tšiili trio Potenciómetro ei tee seda kuidagi lihtsamaks -- kohati on heli tajutav distantsilt, kiirendatuna ja siis aeglustatuna. Tehnitsistlikult ei peagi tehno olema perfektne -- demonstreeritakse sedagi, et kui üks kanal ei tööta, siis ei ole sellest midagi. Tehnomuusika suundumus on šamanistlik -- ühelt poolt hüpnootilised kordused (siin on kohati lihtsalt loop-käik sisse jäetud!), ent just (väiksemgi) erinevus on endorfiini katalüsaatoriks. Teisalt tuleb meeltesse kujutluspilt liivapaljandist, millest üle pühkiv tuul samaaegselt katab seda ja pühib sellelt liiva. Igati psühhedeelne kogemus loomise ning muutumise-hävimise ringkäigus. Ülekantuna -- tehnomalakat on kujutatud kõrbetuulena, mis pühib paigast mõtte - ja teadvuseankrud alateadvusest ning seeläbi vabastades kuulaja tema enda egost. Isegi inimkõne, mis sageli taamal veereb, ei tekita aistinguid mõistuse järele (tõsi, kui saaks hispaania keelest aru, siis äkki oleks teisiti). Neetult hea malakas -- palju häid lugusid, ent lemmikud on "Potentiometer", "Dancer Roadie", "Shut Down", "8 Subs", "Perfumada", "En la carpa todos bailan", "Gods". 8.0 (7.0-9.0)

Colophon -- I Never Want To Return (2003)

Please Do Something

• Post-rock 
• Alternative rock 
• Post-hardcore

Kuulata postrokk-teost 2003. aastast mõjub ka kompositsioonilises mõttes ajas tagasi reisimisena perioodi, mil žanr tundus veel avastamata ja täis potentsiaali. Kolme looga teos, mille ideelised juured on osaliselt kinnistunud ka post-hardcore'i pinnasesse, võimaldab ajalist distantsi erinevuse tajumiseks ning tõstatades samas küsimuse selle värskusest tänapäeval. Briti Ed Powley ühemeheprojekti muusikas on kahtlemata huvitavaid elemente -- kriipivad elektrikitarrid, mis immitsevad toorest energiat. Ka siis, kui traadipillid omandavad pastelsema kõla, on tulemus enam-vähem (siis liituvad ka orel ja elektriklaver). Samas laiemas plaanis, st loovas kompositsioonilises tähenduses, on siinne suht sihitu trillerdamine, millest annab tunnistust tõik, et vähe jääb päeva lõpuks meelde, kuivõrd suutmata tekitada seoseid. See võib olla ka taotluslik -- postrokis on sageli tegemist pigem meeleolude ja tekstuuride loomise kui klassikaliste lugude struktuuridega, kuid siin kaldub see kohati pigem ebamäärasusse kui müstikasse. On tunda, et lood ei arene välja, jättes kuulajale tunde, et potentsiaal jäi realiseerimata. Kohati tundub, et kitarrid otsivad kohta helipildis, pakkudes küll intensiivsust ja energiat, aga see ei väida mulle eriti midagi tähendusrikast. Ent kaasaja kontekstis seisneb paradoks selles, et just seesugune lõpetamatus - kui postrokk žanrina on küpsenud, paljud ideed on korduvalt läbi mängitud ja uudsust leida on keeruline -, siis just n-ö katkendid ja pealtnäha juhuslikud helid konteksti õõnestajatena intrigeerivad rohkem kui etableerunuks kulunud lõpetatud vormid aktsepteeritud normidena. Sellele viitab prohvetlikult ka albumi pealkiri. Probleem on ainult selles, et hingedelt maas oleva ukseava kaudu lastakse tähendust andval energial ära haihtuda. 6.0 (5.5-6.5)

Culvre -- ep1 (2008)

Proc-records

• Jungle 
• Ambient 
• Rap 
• Hip-hop 
• Breakbeat 
• Deconstructed club 
• IDM
• Neo-soul

Kamraad Marko mainis Muusikakriitika-blogis Burzum'i "Aske" EP'st kirjutades, et oluline on musikaalsus. AC/DC (mida ta näiteks tõi) oli musikaalne väga alguses -- enda kordamine mingist hetkest ei ole enam musikaalsuse teema, vaid peenhäälestamine turundamiseks. Korduste luupi langemine annab tunnistust halvemal juhul tölplusest, paremal juhul küünilisusest (eeldusel, et artistil on loominguline laeng jätkuvalt sees). Austraalia pundi puhul kahtlustan ilmselt õigustatult esimest varianti, st lihtlabast varieerimatust. Kui rokkmuusikas puudub kompromissitu püüe edasi liikuda, siis ei ole see enam rokkmuusika -- isegi kui seda aastast-aastasse tehakse kitarride ja trummidega. Musikaalsus selles staadiumis muutub mittemidagiütlevaks omaduseks. Näiteks Röövel Ööbik on päris rokenroll ning Rohelise Mandri peerude (isegi kui nad veel ei olnud peerud) nurisünnitud ei ole seda mitte. Tantsu- ja elektroonilises muusikas seevastu on kordustel embrüoonilisel tasandil ülioluline roll -- see on seotud ratsionaalsuse uinutamise ning transiseisundi esile manamisega, võimaldades aastakümnete tuhandete vanustel impulssidel omasüülisusse tagasi käänduda. See on pärispatt, millest mõjus tantsumuusika ikka ja jälle jõudu on ammutanud. Näituseks jänki Andy Culver'i aka Culvre'i 5-looline taies, mis tuksleb 17 minutit ja 16 sekundit, kiskudes lahti haavu räpi, murtud rütmide ning ämbiendi sügavustes. Siinsed kordused ei ole iseenesestmõistetavad masina hingeelust ekstraheeritud šabloonid (nagu Eurovisioonil oksendamiseni võib kogeda), vaid selle võimalikkused on artistis suuri pingeid tekitanuna lõpuks ühe kasuks välja valituna suuresti realiseeritud -- ent sinna on jäetud ka realiseerimata osast ja valiku kahtlusest tulenev pinge, mis istutab muusika koekihtidesse närvilisuse. Ohiolane ei vali trummi ja bassi kui siledamat ja parektikõlblikumat varianti -- eelistades metsikuma ent riskantsema jungle'i ja breikbiidi rägastikke. Ka ämbient ei tähenda tema leksikas passiivset tugitoolelaadset toidet, vaid aktiivset vastuvõttu eeldavat loomingulist palangut.Minnes tagasi arvustuse algusesse -- Andy Culver ei tegele toote- ja turudisaini, vaid muusika (ja musikaalsusega). 8.5 (7.5-9.0)

Multiple Personality 3 -- Mutations (2023)

Le Colibri Nécrophile

• Improvised music 
• DIY 
• Avant-garde 
• Noise rock 
• Acousmatic 
• Lo-fi
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Krautrock 
• Indie punk

Kui naasta Le Colibri Nécrophile-nimelise plaadifirma diskograafia manu, siis võib üsna kindel olla, et kuulaja saab osa alateadvuse vimkadest juhitud perifeersest rokkmuusikast. Kas perifeerne on ka perversne -- see on kuulaja moraali ja esteetilise otsustuse küsimus. Kompromissitult kriipiv ja pealtnäha valulik, tundub, justkui ekstaatiline õhkutõusmine on veninud pikaks. Ontlike kuulajate meelest mainitud tõus on ilmselt suisa ebaõnnestunud -- lõppenud kusagil puutüvede vahel. Viis muusikut rokiinstrumentidega manamas kõike ja eimidagi; kuivõrd piirdudes vaid laivseansi kirjeldamisega, pääsemata ligi muusikute transile (mis selle üllitise tekke jõuks oligi). Loos "Sugar Daddy Bottle" on hing saanud üheks vormiga (olles vahepeal lennus olles omandanud "halbu" harjumusi), pakkudes erilist kuulamiselamust (mille puhul šamanistlik häälutuskiht toob meelde CAN'i hunnitu kompositsiooni nimega "Animal Waves"). Alain Grille'i kitarrimäng on keskmes, mille teraskeeled on kohati niivõrd kareda heliga, et suus võib tunda külma metalli maitset (ennekõike loos "Back To The Three"). Faust'i ja Kenji Hainio'ga sarnase brutaalhelikunsti trajektoore pidi loogeldes on see pöörane, kunstipärane ja täis tervitatavaid vastuolusid, mida saab ja samas ei saa meeldivaks pidada. Tõotatud maale jõudmiseks tuleb läbida valulik reis, aga kui juba oled seal, siis kuulaja elevus on armistunud piinarikaste mälestustega. Inimese kogemuslik pool võõrdununa muteerub ajapikku hingetuks pudi-padiks. Pudelpadjaks. Veidi liiga pikaks venitatud albumi kuulamise jooksul nii mõnedki hetked jäävad kuradi häguseks -- justkui vahiks tühja pilguga mingit punkti, mäletamata, mida tahtsid öelda või mõelda! Mõjusa krautpunk-lõpuloo "My Monkeybone Hardly Come Out Of Coma" pealkiri viitab tabavalt sellise (tupik)tee võimalikkusele. 7.5 (6.5-8.5)

Sebastián Vergara -- Vigilia (2025)

Pueblo Nuevo

• Post-rock 
• Indie rock 
• Art rock 
• Clicks'n'cuts 
• Indietronica 
• Deconstructed pop 
• Art pop 
• IDM 
• Glitchtronica 
• Experimental pop 
• Avant-pop 
• Alternative rock 
• Micro-techno 
• Chamber rock

Isegi kui Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo all üllitatud 9-looline ja 26-minutiline taies ehmatab ühe looga, mis üks-üheselt meenutab IDM-ga flirtinud Radiohead'i (eks ise kuulake ja püüdke see ära tabada!), siis asi tegelikkuses läheb kaunimaks -- piirid voolavad mikroskoopilise tehno ja abstraktse elektroonika taktis. Tõsi, aeg-ajalt naastakse kidramuusika manu, et luua eriilmelisi elujõulisi hübriide ämbiendi, kammermuusika, hetktõrgete ning venitatud elektroonikaga. Ühes loos on kandvad kirikuorelid. Klõbistatakse ja kolistatakse, remonditakse sutike rikkiläinud mängutoose, et neist kummituslikke noote esile manada. Ometi kõlast järeldub, et mehhanismi käivitavad vedrud on roostes ning kinnitustest lahti. Roostet pudeneb krigisevasse mehhanismi ning vedru pinda ja elastsust jääb aina vähemaks. SV leiab pidepunkte nii popi dekonstrueerimisest -- selle algdetailideni lahtilõikamisest, uuesti kokkukleepimisest; ent selle vahele on jäänud rohkem õhku, teisi helidetaile -- kui helide sekundi murdosasse peidetud hingeelu uurimisest. Seda võib võrrelda ülitugeva maavärina järgse muutusega, kui maastik on muutunud tundmatuseni. Mateeria ja osakesed on samad, kuid vorm on muutunud. Tahame ju tektoonilisi muutusi muusikas, eks ju? Meenutab kompromissitus suhtumises ja oskuslikus teostuses üht teist suurepärast artisti -- Hanetration'it. 9.0 (8.5-9.5)

Moki Mcfly -- Divin(e)tion: Music in the key of zero (2025)

Mahorka

• Hip-hop 
• Rap 
• Chopped and screwed 
• Jazz-hop 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Urban music 
• Breaks 
• Avant-hop 
• Cloud rap 
• Nu jazz 
• Chilltronica

Jah, pakkuda 26 lugu on riskantne ettevõtmine, ent teisalt jälle -- kui kogupikkus jääb alla 50 minuti, siis hirme võib sellega maandada. Ometi -- kas keskmiselt alla kahe minuti jäävad lood ei jää pelkadeks sketšideks, kui just ei ole esitletud siin hulgi ühest loost teisse kasvavaid interlüüde. Kaasaegne maailm niikuinii kannatab räpparite ülekülluse all, ning palju neid on, kes mingilgi määral uudsena tunduvad. Kui keegi väidab, et tema muusika on harukordne, siis see väide ei ole põrmugi erakordne. Reeglina on see vale. Nii palju kui olen kuulnud Playboi Carti uue albumi lugusid, siis radikaalsemal tiival on see kõigest Death Grips'i ja Kanye pöörasemate hetkede ülessoojendamine. Hardast austusest on asi kaugel. Sama saab ka väita Moki Mcfly muusika kohta, ent Moki rändab ringkondades, kus teda teab ehk paarsada inimest. Teisalt kui ta oleks eelpoolmainitud räpistaari asemel, siis ei oleks see üldse teenimatu või kohatu. Situatsiooni võib võrrelda paari tuhande aasta taguse ajaga, kui käis ringi sadu messiaseid, kes kuulutasid oma tõde; ent vaid üks tõusis teistest esile, ning kristluse järgijad hakkasid seejärel teisi õpetusi välja juurima. Tõsi, kui tähte närida, siis Moki ei esita verbaalset sõnumit (v.a mõned lood), vaid näitab üksnes helikombinatsioone; tehes seda enamasti veenvalt -- eriti seal, kus tormlevad heliefektid segunevad loomuldasa filmiliku maastikuga (nt "Thermione", "Anathema", "Temporal"). Väga väljapaistvad taiesed tõepoolest! Ka happeline uusjäts ("Undercurrent") ning venitatud suupilliakordidega vürtsitatud kaasahaaraval biidil ratsutav "Semiotics" on igati veenvad. Kahtlemata ebatavaliste struktuuride ja atmosfääriliste tekstuuride rõhutamise taga võib aimata Flying Lotus'e mõju. Ülejäänud lood ei jää tasemelt kuigi maha, ent valides riskivabama meeli ja tundmusi rahustava tee. 8.0 (7.0-9.0)

Peregrino -- El azul helado del alba (2010)

Resting Bell

• Post-rock 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Sound art 
• Abstract 
• Dark ambient 
• Guitar ambient 
• Experimentalism
• Ambient drone

Saksa netiplaadifirma Resting Bell'i all argentiinlase Bernardo Durand'i üllitatud muusika on sügav, puhastav, ruumiline, teadvust avardav, teraapiline. Alustuseks on algus(punkt) väga oluline -- kaanepilt on tabav (pildistatuna kas läbi bussi- või rongiakna), piltlikustades horisondi ulatust üle rohumaa metsa veereni, kus vaade on veidi hämardunud ja määrdunud. See osutab inimese vastuvõturetseptorite ja ajus tõlgendamise üks-ühese arusaamise puudumisele (või vähemalt vildakusele). Muusika omalt poolt annab arusaama, et aju hakkab ise teatud sagedusi looma ning tõlgendama, et tegelikult ei ole objektiivse tõe puudumine esteetilises plaanis üldse paha. Nimilugu erineb siin kõige enam, kuivõrd kasutatakse rongirataste motoorset kõlksumist rütmimasinana; seevastu teistes lugudes on põhirõhk kitarridega loodud tekstuuril ja tämbril (tõsi, heli sügavama abstraheerituse puhul ei ole selge, mis instrumentidest või masinatest on helid filtritesse ja kanalitesse juhitud lainetama, kuju kaotama, hääbuma). Tendentsid süvenevad ja avarduvad, tüüned meeleolud muutuvad tumemeelseks droonmuusikaks -- milles on nii kriibet, ängi kui melanhoolset ilu (sageli läbisegi). 8.5 (8.0-9.0)

Floating Mind -- Black Cubism (2025)

MonoKrak/Archive

• Deep techno 
• Minimal techno 
• Experimental techno 
• Electronic music

Kubism teatavasti oli moevool, mis püüdis näidata objektide ja kujutiste muutmisega geomeetrilisteks objektideks ja tasapindadeks, et kujutise konstrueeritus ja fragmenteeritus ütleb selle loomuse kohta samuti nii üht kui teist -- ainult et perspektiivi on muudetud, ning seda on võimalik näidata erinevatest rakurssidest. Lähtudes sellest, mustast kultuurist ning rääkides Genf'i muusiku Roberto Vitali (RV) paarikümne aasta pikkusest teekonnast süvatehno produtsendina, võiks järeldada, et ta maksab siin tänuvõlga Detroit'i põrandaalusele klubikultuurile. Šveitslase kolmelooline taies (nagu tavaliselt on ka see üllitatud tema enda juhitud Monokrak-nimelise netiplaadifirma all) mängib minimalismi ja sügavusega elik esmapilgul kiduv rütm, mis küll aegamööda kosub (vähemalt nii näib), säilitades minimalistliku hüpnopuute ja sügavuse; aeg-ajalt vürtsitatakse rütme ülalpool häälutuste ja analoogsüntekate efektide ja progressioonidega (nt lõpuloo viimaseid minuteid määratlevad meeleolukad arpedžod). Omal ajal Detroit'i klubiartistide mõte oli luua sellist muusikat, mis eristuks Euroopa (sageli labaseks muutuvaks) reivikultuurist, naastes pealtnäha lihtsama ja kasinama manu. RV õnnestub oma ülesandega: ühelt poolt see gruuvib, ent minemata karmiks kätte; teisalt muutumata laialivalguvaks udutamiseks. Kui väga norida (pigem eelduslikku alust arutlemiseks luues), et siin puuduvad korralikud rütmid per se, ent ometi tulemus on suurepärane, siis võiks ju arvata, et hea tehnotulemuse saavutamiseks on enbekõike tarvis sünergiat elik paradoksaalselt algosakeste summa peab jääb väiksemaks lõppsummast. 8.5 (8.0-9.0)

Endlos -- Kein Grund Zufrieden Zu Sein (2007)

1Bit Wonder

• Post-rock 
• Krautrock 
• Indie rock 
• Indietronica 
• Cosmic Americana 
• Neo-psychedelia 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Live session

Kui Daniel Graumüller'i ja Mario Kreuzer'i esiküllitis kandis tõlgituna pealkirja "See peab nõnda juhtuma", siis aasta hiljem ilmunud teine (ja viimaseks jäänud) laivis salvestatud EP kandis virilamat tiitlit "Ei ole põhjust rahuloluks". Huvitav, kas tandem nimetas üllitise nõnda pärast purki pistmist; vihjates justkui, et tulemusega ei jäädud lõpuni rahule. Kuulates neid käputäit lugusid tuleb küll möönda, et tulemus on igati viks ning toitaineterikas; tegu on postrokktaiesega, kus huvitavat muusikat on maa ja ilm. See on ennekõike Mandri-Euroopa arusaam kaasaegsest rokist , mis tähendab viiteid nii krautroki motoorsusele (millest konkreetsel juhul paistavad välja ka punkroki kõrvad, mille leiutajaks ei olnud mitte teps punkarid, vaid Neu! Michael ja Klaus) kui elektrooniliselt ragisevate helitaiesteni (Berliini ja Ruhri piirkonna indielektroonikud 90ndatel ja nullindatel). Ei tea, kas on see iroonia või mitte, aga on esindatud ka kosmiliste kitarride saatel lahtirulluvat Amerikaanat. Ja tehakse nii, et kõrvad saavad tõepoolest kord ja kohus rullituks! Kellele kidramuusika meeldib, see peaks käesolevale kindlasti kõrva peale heitma. 8.0 (7.5-8.5)